Jalgratta kiituseks

Maitsi kulgev inimkond jaguneb jalakäijateks, jalgratturiteks ja mootorsõidukijuhtideks. Suur osa meist on aeg-ajalt nii ühes, teises kui kolmandas rollis. Imelik, aga rollivahetusega kipub kaasnema ka muutus meie suhtumises kaasliiklejatesse. Jalakäijatena astume hooletult suvalises kohas sõiduteele ja kirume mõttes autode rohkust. Jalgratturitena tunneme end ahistatutena, sest peame ohtlikult seiklema sõiduteel autode vahel – kergliiklusteid napib, meie kesklinnades neid enamasti polegi. Autojuhtidena sarjame saalivaid jalakäijaid, ohtlikult autode vahel seiklevaid mopeedijuhte ja tipptundidel sõidukite rohkust.
Kas see peabki nii olema või saab ka teisiti?
Kujutage ette kitsaid varjulisi kanaliäärseid korraliku kivisillutisega tänavaid, mis ristuvad teiste samasugustega. Tingimata kulgevad sõiduteega kõrvu jalgrattateed, mida mööda liiguvad seelikute ja pintsakuhõlmade lehvides ratturite hordid. Jälgid ja imestad kuidas kõik sujub. Oma teed lähevad trammid ja autod, mopeedid ja jalgratturid ja jalakäijad. Ilma tuututamise ja kummivilinata. Rahulikult. Kultuurselt.
Nõnda on see näiteks Hollandis Amsterdami linnas. Küllap mujalgi, sest kaasliiklejaist, sealhulgas jalgrattureist, peetakse sealmail lugu. Tervelt kolmveerandil amsterdamlastest olevat kodus ratas. Sageli kakski, sest tööl käiakse lihtsa ja vanamoodsaga, nädalalõpul võetakse ette pikemaid sõite aga uue ja uhkemaga. Ja mis viga kummi sahistada, kui jalgrattateed kulgevad pea kõikjal sõiduteega rööbiti, ka südalinnas.

Ehkki linnades on arvukalt rajatud tasulisi rattaparklaid, ei mahuta need kaugeltki kõiki kaherattalisi ära. Nii ongi kanalite äärsed tihedalt üksteise kõrvale ja peale pargitud ning tavaliselt kahe jämeda ketiga raudpiirete külge aheldatud jalgrattaid täis. Kuidas nad küll oma ära tunnevad? Enamasti näevad need äraaetud, väsinud ja roostes välja. Kohtab rattaid, millel sadula asemel vaid pulk püsti, sest peremees on sellelt igaks juhuks ärandamise vastu istumisaluse maha kruvinud. Või on seda kellelgi hädasti vaja läinud – võta sa kinni. Teisel vändalisel jälle esimene ratas puudu. Kolmas tundub mahajäetud, sest pikast seismisest on kummid tühjad ja repetanud, raam ning lukustamisketid roostepunased.
Jalgratas on hollandlasele tarbeese. Igapäevasteks sõitudeks tööle ja koju kasutatakse vanu ja väsinud väljanägemisega rattaid sellepärast, et rattavargused on tavaline nähtus. Kui juhtudki oma väntadega sõbrast ilma jääma, pole kaotus suur. Kerge vaevaga võid teatud kohtadest endale väga taskukohase hinnaga soetada teise päevinäinud sõiduriista, mis suure tõenäosusega kusagilt pihta pandud. Kui elanikkonnast on ca 40% sisserännanuid, kelle (jalgratta)kultuur vajab järelaitamistunde, on selline olukord mõistetav.
Kas teate mis vahe on jalgrattal ja hollandi jalgrattal? Hollandi ratas on imekerge jooksuga, suure mugava sadula ja laiade kaares üles tõusvate sarvedega, millega on mugav sõita. Ratturi kehaasend on püstine, mis ei väsita selga, õlgu ega käsivarsi nagu meil linnapildis moes olevad pulksarvedega mägijalgrattad. Ja sõidavad nende ratastega ühtviisi nii pereemad, lipsustatud ülikonnas ametnikud kui teismelised koolilapsed. Kõik ilma rattakiivrita, sest selle kandmine pole kohustuslik. Kiivreid kannavad kohusetruult rendiratastel ringi tiirutavad turistid, enamasti skandinaavlased.
Hollandi rattale on võimalik külge pookida kõikvõimalikke lisasid ja muid tarvilikke agregaate. Kahtlustan, et kusagil on töökojad, mis rattaid vastavalt kliendi soovidele ümber ehitavad. Tuunivad, öeldakse tänapäeval. See seletaks nähtud uskumatult eriilmelisi liiklusvahendeid. Ühel rattal oli kaks paari juhtraudu ja neli istekohta: üks sadul kummagi sarvepaari taga, juhiiste ja neljas koht pakiraamil. Kujutan ette, kuidas ema kolme lapsega hommikul lasteaeda ja õhtul tagasi sõtkub. Sellise riistapuuga ei tohi meie oludes vist liigeldagi.

Sageli kohtab jalgratast (või peaks seda käruks nimetama?), millel vineerist kast laste veoks ees ja teine kast poeostude tarbeks taga. Praktilisus ennekõike.
Edevamad rattaomanikud on oma sõiduriista sarvedest kummideni värvinud kas roosaks või kollaseks, maalinud raamile õisi ja lehti või kaunistanud kunstlilledega. Seisis selliseid nii majauste taga kui ketistatutena tänava ääres. Ei saanudki aru kas olid igapäevaselt kasutatavad või teenisid hoopistükkis reklaami eesmärke.

On hea meel näha, et jalgratas meilgi aasta-aastalt üha enam au sisse tõuseb ja jalgrattateid juurde tuleb. Korralikud rattateed kogu linnaruumis võimaldaksid propageerida tervislikke eluviise ja vähendada südalinna autostumist. Inimesed sõidaksid meeleldi jalgrattaga, kui see oleks turvaline ja rattad saaks mureta jätta selleks ette nähtud varikatustega parklatesse. Siis kohtaks meilgi ülikonnas ametnikke hommikuti mõnuga tööle väntamas, lips tuules lehvimas, portfell sarvede ees korvis.
See aeg tuleb, ega ta tulemata jää!

Aare Martinson