Kap Arkona. Rügen

Kui rügenlane kägu kuuleb, peab tal taskus kasvõi mõni sent olema, sest vastasel korral on kogu ülejäänud aastal rahalisi probleeme. Ja raha peab kogu aeg kaasas olema, sest Rügenil kuuleb kägu vähemalt korra tunnis. Seal tundub neid kordades rohkem olevat kui Saaremaal.

Kuid rohkem kui käod, pakkus juuni esimesel nädalal Rügenil huvi B7 liinis toimunud rahvusvaheline installatsiooniprojekt „SceneChange“. Toimumiskohaks Saksamaa suurima saare Rügeni põhjatipus asuv Kap Arkona, kus mitu aastat tühjana seisnud vana hotell muudeti nädala jooksul kunstiobjektiks. 25 kunstnikku Saksamaalt ja kuuelt Läänemere saarelt sisustasid vana räämas hotelli keldri, kahel korrusel ja pööningul asuvad ruumid ja koridorid installatsioonidega.

Eksootilise nimega Kap Arkona on Rügeni põhjatipus asuv turismimagnet. Hommikul üheksast õhtul kella viieni on kõigest kümnekonna majaga neemetipp turistidest tulvil. Paari kilomeetri kauguselt alt külast kriidikaljul asuvale Arkonale tullakse nii jalgsi, jalgratta kui kolmevagunilise autorongiga. Mis turiste tõmbab, on kaks kõrvutiasetsevat tuletorni – vana ja uus, paar punasest telliskivist muuseumihoonet, kunstnikeateljeed ja suveniiripoed, galeriid ja kohvik. DDR ajast pärit ja tänaseks muuseumiks muudetud maa-alused katakombid, millest annavad tunnistust murust välja turritavad mehekõrgused küsimärkidena kõverad õhutamistorud. Ja muidugi loodus. 30 – 40 meetri kõrguselt kriidikaljult saab laskuda alla mere äärde, jalutada kilomeeter-poolteist piki randa korjates sopilis-sarvilisi süsimusti kive, mis kaetud lumivalge kriidikorraga ning troopilisest merest pärit kivistisi belemniite, et siis taas tõusta üles rannakaljule. Edasi viivad rajad ja rattateed kümnete kilomeerite kaugusele väikestesse küladesse ja liivastele randadele.

Just seal, paarikümne meetri kaugusel kahest tuletornist, asub vana sini-valge kahekorruseline kunagine hotell, mille tõenäoliseks saatuseks olnuks lammutamine, kui mitte grupp kohalikke aktiivseid inimesi eesotsas bürgermeistriga poleks moodustanud initsiatiivgrupi, et päästa vana hoone ja anda talle uus elu. Nii jõuti mõtteni muuta Kap Arkona vana hotell kunstirahva kaasabil vaatamisväärsuseks ja turismiobjektiks. 29. maist 06. juunini toimetasidki räämas majas lisaks arvukale kohalikule kunstirahvale külalised Bornholmilt, Gotlandilt, Alandilt, Hiiumaalt ja Saaremaalt. Kui tubadesse mõeldud installatsioonide teostamiseks anti kunstnikele vabad käed, siis hotelli fuajeesse, koridoridesse ja pööningule tekkisid temaatilised väljapanekud. Fuajees eksponeeritakse skulptuure, pööningule seati üles objektid üldnimetuse all „Housing“ ja ühes suuremas ruumis saab vaadata mereteemalist maalinäitust „Lained“. Kogu maja alates niisketest krohvikooruvate seintega keldrist sarikaaluseni välja on täidetud kõikvõimalike installatsioonide, objektide ja lavastustega. Installatsioone on lihtsatest ja lakoonilistest fantaasiaküllaste, keerukate ja töömahukate seadeteni välja. Igal tööl on oma üllatav mõte, idee, mis haakub muutumisega kas ajas, ruumis või inimeses eneses. See kogu projekti mõte ongi. Muuta pealtnäha vana tühjana seisev lagunev maja seestpoolt üllatusi, elamusi ja avastamisrõõmu pakkuvaks kunstiobjektiks.

Saaremaa tuppa astuja leiab end justkui kusagilt rannakülast vana puuriida, kuivavate lestade ja kalavõrkude keskelt. Idee on ühendada vana ja traditsiooniline uue ja modernsega. Esialgu kavandatud videoinstallatsioonist laes tuli korraldajate ettepanekul tehniliste raskuste tõttu loobuda. Kuid iga külastaja saab osaks installatsioonist seeläbi, et ta peab heitma mahalaotatud rannarätikule, et nautida suurt osa laest katvat aerofotot Kuressaarest. Külastaja saab võtta taskust oma mobiili, toksida sinna veebiaadressi www.visitsaaremaa.com ja leida Saaremaa kohta internetist palju huvitavat. Lahkudes saab ta kirjutada külalisraamatuks muudetud seinale oma autogrammi.

Näituse avamisele kogunes sadakond kunstiinimest Rügenilt ja kaugemaltki. Mängis meeleolukas kolmemehebänd, peeti kõnesid ja tänati Ellen Kocki ja Martina Schwinkendorfi, kes kogu seda suurt projekti vedasid. Avaldati lootust, et vaev on end ära tasunud, vana hotell muudetud omalaadseks kunstinäituste kohaks ja Kap Arkona saanud juurde uue vaatamisväärsuse. Kui näitusel menu on, siis hakkavad seal igal aastal toimuma rahvusvahelised kunstnike töötoad ja projektid. Kohaliku omavalitsuse toetus ja kunstirahva valmisolek on igatahes olemas. Pole kahtlust, et nii see lähebki.

Ümbruskonna külades ja väikestes linnakestes rattaga ringi sõites kohtas kõikjal väikesi kunstkäsitöö galeriipoekesi, mille ühes otsas oli tavaliselt töötuba, kus külastaja sai soovi korral ise viltida, küünalt valada, savi voolida, kivi lihvida, paberit või ehet valmistada. Või lihtsalt pealt vaadata, kuidas asi meistri käe all valmib. Et see siis ära osta.

Ehkki mastaabid pole võrreldavad, on Saaremaa Eestis samas seisus nagu Rügen Saksamaal. Suurim saar ja eelistatud puhkusepiirkond. Ja Kuressaare oma arvukate spaadega tõmbab siia aasta-aastalt üha rohkem turiste. Kus on meie arvukad väikesed ja hubased galeriid-poed-töötoad? Tallinnas on mitmesuguste oskustega meistrid koondunud Katariina Gildi ja Meistrite Hoovi, Tartus Antoniuse Gildi ja Viljandis Bonifatiuse Gildi. Meistrikodade kõrval saab jalga puhata, kohvi juua ja kunsti nautida. Kuressaares on arvukalt kohvikuid, kuid kunst neis praktiliselt puudub. Oli Hansa kunstikohvik, kuid sellest on alles vaid mälestus.

Võib-olla saab asja linnarahitekt Hannes Koppeli visioonist kujundada peagi tühjaks jäävasse politseimajja oma ala meistreid koondav loomekeskus, kus just sellised galeriikesed, töötoad ja kojad asuksid, kuhu turist ja linnakodanik saab sisse astuda, meistriga suhelda, kätt proovida ja endaski looja avastada. Avatud ateljeed projektide ja töötubade või koolituste läbiviimiseks. Hoovikohvik, kus vajadusel saab kunstisündmusi ja happeninge korraldada. Naabruses asuvad kunstistuudio ja Sadhu kohvik haakuvad loovkeskusega hästi. Tekiks süneriline piirkond vanalinna peatänava äärde turistide liikumisteele. Idee, mis väärib kaalumist.

Lõpetuseks tänusõnad Eesti Kultuurkapitali kohalikule ekspertgrupile, Kuressaare Turismiinfopunktile, Georg Ots Spa Hotellile, Alunaut OÜ-le, kohvikutele Soneburg ja Valge Vares Orissaares, Lindvart OÜ-le, Saarema Seppadele, Orissaare Pritsumajale, Koplimäe Mahetalule, Karujärve Kämpingule, Lahe Puhkekülale, Uueelu Puhkemajadele ja mitmetele lahketele inimestele, kelle toetusel Saaremaa installatsioon Rügenile jõudis. Kel rohkem huvi, võib internetist vaadata kaht installatsioone tutvustavat videot aadressilt http://www.kap-arkona.de.

Aga vahel juhtub käo kukkumist kuulma ka Saaremaal. Kui saarlane kägu kuuleb, loeb ta kukkumised kokku ja see pidavat tähendama elada jäänud aastate arvu. Loodetavasti kukub kägu kaua, et ennustatud aastate jooksul jõuaks ära käia muuhulgas ka Rügenil. Saarel, mis on külastamist väärt.

Kui tekkis soov Rügeni kunstiprojekti kohta rohkem pilte näha, siis võib külastada alljärgnevat aadressi: https://picasaweb.google.com/aaremar, kus leiab kolm kausta rohke pildimaterjaliga.

Näitus Nalja väärt elu nüüd Orissaares

Et karikatuurinäitus oli Kuressaares juba küllalt kaua rippunud, siis ühel juulikuu kenal päeval Orissaares ringi liikudes tekkis mõte tuua oma pilapildid ka Orissaare rahvale vaadata. Olin ju üle kümne aasta oma elust Orissaares elanud ja seal on mul tänagi hulk häid tuttavaid ja sõpru.

Orissaares on kena kohvik Soneburg, kuhu sisse vaatasin. Seal olid endistviisi seintel aastetagused fotosuurendused. Sain perenaise numbri ja ei olnudki vaja pikalt rääkida, kui luba oma pildid Soneburgi kohvikus välja panna oli käes. Ruumi on küll napilt, sestap sai tehtud karm valik ja seintele jõudis vähem kui pool sellest, mis Kuressaares üleval.

Ja nii kogunes ilusal 9. augusti õhtul Soneburgi kohvikusse neli-viisteist head sõpra-tuttavat. Kõlistati šampuseklaase, maitsti puuvilju ja üritati mu pilapiltidest aru saada. Näituse avamine kasvas sujuvalt üle vestlusringiks kohvitasside taga. Lahkudes arvas rahvas, et võiks sagedamini olla taolisi kokkusaamisi. Ja minul hea meel, et üks uitmõte jälle teoks saanud.

Muide, järgmine näituse väljapaneku koht on ka teada - Kihelkonna rahvamaja.

Nalja väärt elu

Igaüks meist on väike mutrike elu suures masinavärgis. Maailm on muutunud nii pisikeseks, et kõik seal toimuv mõjutab rohkem või vähem meid kõiki. Tahes tahtmata tuleb meil reageerida, vastu võtta, peegeldada, seedida ümbritsevas toimuvat. Igaüks teeb seda omamoodi. Kes rõõmustab, kes solvub, kes on õnnelik, kes kiristab hambaid, kes saab infarkti.

On seltskond inimesi, kes leiavad, et kõike toimuvat ei saa surmtõsiselt võtta. Need on karikaturistid. Selmet nurga taga kiruda, panevad nad oma nägemuse paberile. Endal hakkab kergem, loodetavasti leiavad teisedki neis pilapiltides äratundmisrõõmu. Teinekord on see naer läbi pisarate, nali enesegi arvel. Aga oskus enda üle naerda on tervendav.

Teatavasti baseerub karikatuur liialdusel. See võib olla naermaajav, aga ka mittenaerdav. Rafineeritud pilapilt, mille tagahoovis luuravad paroodia, kalambuur, absurd, iroonia, grotesk. Sellised pildid nõuavad vaatajalt süvenemist, pildi taha vaatamise oskust.

Enamasti ei pea pilapiltnik oma teemasid välja mõtlema. Musta töö teeb elu ise ära. Jääb vaid märgata ja üles joonistada. Nii lihtne see ongi.

Olen vahelduva eduga viimased viisteist aastat tänaval ja poes, poliitikas ja majanduses, kodus ja võõrsil nähtut-kuuldut-loetut püüdnud piltidena paberile panna. Neist sai näitus "Nalja väärt elu", mis on 19. aprillist avatud Kuressaare kultuurikeskuse II korrusel.

Lühikest videolõiku näituse avamiselt (kus oma pastellmaale eksponeerib ka Viljandi Kunstiklubi president Teet Lindma; muide, Edmund Valtmanni nimelise Eesti ainukese arvestatava karikatuurikonkursi korraldaja) saab vaadata siit: http://uudised.err.ee/index.php?06201032

Huvi korral astu läbi ja kui mõnes pildisituatsioonis end ära tunned, muigele kisub, siis on asi korda läinud.

Ja kui tahad rohkem mu karikatuuridest, maalidest, keraamikast või lampidest teada, siis külasta mu kodulehte aadressil http://aaremar.edicypages.com/

Jalgratta kiituseks

Maitsi kulgev inimkond jaguneb jalakäijateks, jalgratturiteks ja mootorsõidukijuhtideks. Suur osa meist on aeg-ajalt nii ühes, teises kui kolmandas rollis. Imelik, aga rollivahetusega kipub kaasnema ka muutus meie suhtumises kaasliiklejatesse. Jalakäijatena astume hooletult suvalises kohas sõiduteele ja kirume mõttes autode rohkust. Jalgratturitena tunneme end ahistatutena, sest peame ohtlikult seiklema sõiduteel autode vahel – kergliiklusteid napib, meie kesklinnades neid enamasti polegi. Autojuhtidena sarjame saalivaid jalakäijaid, ohtlikult autode vahel seiklevaid mopeedijuhte ja tipptundidel sõidukite rohkust.
Kas see peabki nii olema või saab ka teisiti?
Kujutage ette kitsaid varjulisi kanaliäärseid korraliku kivisillutisega tänavaid, mis ristuvad teiste samasugustega. Tingimata kulgevad sõiduteega kõrvu jalgrattateed, mida mööda liiguvad seelikute ja pintsakuhõlmade lehvides ratturite hordid. Jälgid ja imestad kuidas kõik sujub. Oma teed lähevad trammid ja autod, mopeedid ja jalgratturid ja jalakäijad. Ilma tuututamise ja kummivilinata. Rahulikult. Kultuurselt.
Nõnda on see näiteks Hollandis Amsterdami linnas. Küllap mujalgi, sest kaasliiklejaist, sealhulgas jalgrattureist, peetakse sealmail lugu. Tervelt kolmveerandil amsterdamlastest olevat kodus ratas. Sageli kakski, sest tööl käiakse lihtsa ja vanamoodsaga, nädalalõpul võetakse ette pikemaid sõite aga uue ja uhkemaga. Ja mis viga kummi sahistada, kui jalgrattateed kulgevad pea kõikjal sõiduteega rööbiti, ka südalinnas.

Ehkki linnades on arvukalt rajatud tasulisi rattaparklaid, ei mahuta need kaugeltki kõiki kaherattalisi ära. Nii ongi kanalite äärsed tihedalt üksteise kõrvale ja peale pargitud ning tavaliselt kahe jämeda ketiga raudpiirete külge aheldatud jalgrattaid täis. Kuidas nad küll oma ära tunnevad? Enamasti näevad need äraaetud, väsinud ja roostes välja. Kohtab rattaid, millel sadula asemel vaid pulk püsti, sest peremees on sellelt igaks juhuks ärandamise vastu istumisaluse maha kruvinud. Või on seda kellelgi hädasti vaja läinud – võta sa kinni. Teisel vändalisel jälle esimene ratas puudu. Kolmas tundub mahajäetud, sest pikast seismisest on kummid tühjad ja repetanud, raam ning lukustamisketid roostepunased.
Jalgratas on hollandlasele tarbeese. Igapäevasteks sõitudeks tööle ja koju kasutatakse vanu ja väsinud väljanägemisega rattaid sellepärast, et rattavargused on tavaline nähtus. Kui juhtudki oma väntadega sõbrast ilma jääma, pole kaotus suur. Kerge vaevaga võid teatud kohtadest endale väga taskukohase hinnaga soetada teise päevinäinud sõiduriista, mis suure tõenäosusega kusagilt pihta pandud. Kui elanikkonnast on ca 40% sisserännanuid, kelle (jalgratta)kultuur vajab järelaitamistunde, on selline olukord mõistetav.
Kas teate mis vahe on jalgrattal ja hollandi jalgrattal? Hollandi ratas on imekerge jooksuga, suure mugava sadula ja laiade kaares üles tõusvate sarvedega, millega on mugav sõita. Ratturi kehaasend on püstine, mis ei väsita selga, õlgu ega käsivarsi nagu meil linnapildis moes olevad pulksarvedega mägijalgrattad. Ja sõidavad nende ratastega ühtviisi nii pereemad, lipsustatud ülikonnas ametnikud kui teismelised koolilapsed. Kõik ilma rattakiivrita, sest selle kandmine pole kohustuslik. Kiivreid kannavad kohusetruult rendiratastel ringi tiirutavad turistid, enamasti skandinaavlased.
Hollandi rattale on võimalik külge pookida kõikvõimalikke lisasid ja muid tarvilikke agregaate. Kahtlustan, et kusagil on töökojad, mis rattaid vastavalt kliendi soovidele ümber ehitavad. Tuunivad, öeldakse tänapäeval. See seletaks nähtud uskumatult eriilmelisi liiklusvahendeid. Ühel rattal oli kaks paari juhtraudu ja neli istekohta: üks sadul kummagi sarvepaari taga, juhiiste ja neljas koht pakiraamil. Kujutan ette, kuidas ema kolme lapsega hommikul lasteaeda ja õhtul tagasi sõtkub. Sellise riistapuuga ei tohi meie oludes vist liigeldagi.

Sageli kohtab jalgratast (või peaks seda käruks nimetama?), millel vineerist kast laste veoks ees ja teine kast poeostude tarbeks taga. Praktilisus ennekõike.
Edevamad rattaomanikud on oma sõiduriista sarvedest kummideni värvinud kas roosaks või kollaseks, maalinud raamile õisi ja lehti või kaunistanud kunstlilledega. Seisis selliseid nii majauste taga kui ketistatutena tänava ääres. Ei saanudki aru kas olid igapäevaselt kasutatavad või teenisid hoopistükkis reklaami eesmärke.

On hea meel näha, et jalgratas meilgi aasta-aastalt üha enam au sisse tõuseb ja jalgrattateid juurde tuleb. Korralikud rattateed kogu linnaruumis võimaldaksid propageerida tervislikke eluviise ja vähendada südalinna autostumist. Inimesed sõidaksid meeleldi jalgrattaga, kui see oleks turvaline ja rattad saaks mureta jätta selleks ette nähtud varikatustega parklatesse. Siis kohtaks meilgi ülikonnas ametnikke hommikuti mõnuga tööle väntamas, lips tuules lehvimas, portfell sarvede ees korvis.
See aeg tuleb, ega ta tulemata jää!

Aare Martinson

Miks blogi loodud sai

Lugenud teiste blogisid, kus oma mõtteid ja seisukohti ümbritsevast jagatakse, tekkis soov isegi proovida. Leida ehk mõttekaaslasigi, kellega omi ilmast arusaamisi jagada ja asjade olemuse üle mõtiskleda. Avardaks oma silmaringi. Leiaks mõttekaaslasi. Vaidleks. Ehkki oma särk on ihule kõige lähemal ja oma hoovi peal toimuv meist igaühele kõige enam korda läheb, sunnib laias ilmas täna toimuv mõtlema sellele "mis meist saab?"nagu Agnes Gabrielilt Pirita jõe käärus küsis. Tõesti, kohutava kiirusega halvenev keskkonna seisund versus kasvav elanike arv Maal; tehnoloogia arengust tõugatud tööstuse areng versus toiduainete nappus ja hinnatõus plaeedil; ammenduvad energiaallikad ja aina suurem sõltuvus neist; panustamine jõule (kurjusele) ja materiaalsusele unustades vaimsed väärtused. Eesmärk - saada rikkaks, et omada asju. Tulevik? Rooma Klubi teadlaste arvates ristuvad aasta 2030 paiku kõik strateegiliselt tähsad graafikud, mis väljendavad keskkonnaseisundi halvenemist (kataklüsmid), vee- ja toiuvarude vähenemist, inimkonna arvukuse suurenemist, energia- ja toorainevarude ammenumist jne. Kas inimkond elab selle üle? Iga vähegi tähelepanelik inimene on ammugi täheldanud märke saabuva kriitilise aja eelõhtu saabumisest (rekordeid püstitav nafta hinna tõus, toiduainete hindade tõus kogu maailmas, looduskatastroofide aina sagedasem ja võimsam kordumine, pingestunud suhted riikide vahel jne). Võib-olla leiab vastuseid kaugest minevikust. Ehk on õigus neil teadlastel, kes usuvad, et tänane tsivilisatsioon, kes on uhke oma saavutuste üle, pole mitte esimene siin maamunal. On neid enne olnud. Mis neist sai? Hukkunud oma ülbuse ja hoolimatu käitumise pärast. Ja korduvalt. Tänane ühiskond on end eelmiste varemetele üles ehitanud. Jälgi ja vihjeid neist varemetest on viimastel aastakümnetel hulganisti leitud küll rannikulähedasest maailmamerest, küll teadlaste andmeid iidsete eeposte ja legendidega kõrvutades. Võib-olla on ülim aeg oma ninakast ninaotsast kaugemale vaadata, õppust võtta ja proovida halvimat ära hoida. Äkki veel on see võimalik? Mis arvate? Meelsasti loeks teie mõtteid.